kolmapäev, 30. jaanuar 2008

Matsalu küla ajaloost

1.Piirkonna ajalooline kujunemine
1.1 Eellugu
Matsalu mõisa ja selle ümbrust käsitledes ei saa puutumata jätta ka inimasustuse kujunemist ja arengut kogu Lõuna-Läänemaal.
Viimase jääaja lõppedes, umbes 11000 aastat tagasi, vabanes Läänemaa jääkattest. Tolleaegne maismaajoon erines paljuski praegusest. Suurem osa Läänemaa rannikualadest, s.h. ka Matsalu, oli siis vee all. Rannajoon kulges mööda Keedika-Palivere-Kullamaa joont. Suuremate saartena ulatusid veest välja Kirbla-Lihula ümbrus ning Tuudi-Poanse-Karuse piirkond.
Jää kannul jõudis Eesti alale ka end ainult kalapüügist ja küttimisest elatanud inimene. Vanim Eestist leitud asulajäänuk asub Pärnu jõe ääres, Sindi lähedal, Pulli talu maadel. Selle vanuseks on saadud umbes 9500 aastat.
Tänu maakerkele, mis on siin 2-3 mm aastas, hakkasid ka Läänemaa madalamad rannikualad vee-alt vabanema. Sellised loodusolud lõid eriti soodsad tingimused karjakasvatuse arendamiseks. Nii on Läti Hendrik, keskaegne kroonik, maininud eriti suure karjasaagi saamist Soontagana maalinnusest.
XI sajandil hakkas siin, nagu ka kogu Baltikumis levima põlluharimine. Sellega kaasnes elanikkonna suhteliselt kiire kasv selleajani suhteliselt hõredalt asustatud rannikupiirkondades.

1.2. Mõisaaeg
1.2.1. Ordu ala
Ristisõjad jõudsid Eestimaale 13. sajandi alguses. Sõja käigus jaotati maa Ordu ja piiskopkondade vahel. Matsalu jäi alguses Saare-Lääne piiskopi valduseks.
Kuna Piiskopil oli oma vasallidega pidevalt probleeme palus ta appi orduväed. Viimased suutsidki korra majja lüüa, kuid nõudsid selle eest ka palka: 1238. aastal läks Liivi Ordule kogu Karuse kihelkond, osa Lihula ja Märjamaa kihelkondadest ning pool ühiste kuludega ehitatavast Lihula linnusest. Kõikidest ordule kuuluvatest Läänemaa osadest moodustati haldusühik Lihula komtuurkond (peale 1477. aastat osa Pärnu komtuurkonnast). Viimane jagunes neljaks mõisa alaks ehk ametkonnaks. Ühe ametkonna moodustas Matsalu, millele kuuluvad külad olid Meldova (Meelva), Lawenlap (Laulepa), Paendall (Poanse) ja Saastna saar.

1.2.2.Liivi sõda ja Rootsiaeg
Juba XIII sajandil algas Eestimaal Rootsi kolonisatsioon. Rootsi talupoegi asustati paikadesse, mis olid tähtsad sadamapiirkondadena. Matsalule lähim rootsi asustus oli arvatavasti Saastna, kuigi pole välistatud, et rootsi talusid oli ka Matsalus, kuna siin oli kindlasti kalurisadam. Nii püüdsid kristlased nendest piirkondadest ära hoida mereröövi harrastavad eestlased. Võibolla lootsid rootslased sellega ka kindlustada endale kohaliku elanikkonna toetuse tulevastel vallutustel. See on küll muidugi väheusutav, sest rootslaste vallutused algasid alles XVI sajandi teisel poolel Liivi sõjas.
Liivi sõda algas 1558 aastal Vene pealetungiga Tartule ja lõppes Venemaa lüüasaamisega. Läänemaal vahetusid tihti valitsejad. Vahepeal kuulus Lihula komtuurkond taanlastele. Liivi sõja lõpuks oli Eesti jagunenud Rootsi, Poola ja Taani kuningate vahel. Matsalu, koos kogu Põhja- ja Lääne-Eestiga kuulus Rootsile.
Liivi sõja vallandumisel müüs tolleaegne piiskop Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna valdamise õigused Taani kuningale Frederik II-le, kes omakorda loovutas ostetud alad oma vennale hertsog Magnusele. Viimane kuulutati ka varsti Saare-Lääne piiskopiks. Magnus üritas kanda kinnitada Mandri-Eestis, kuid see õnnestus tal vaid korraks ja siis omas ta ka Matsalut. Sõja lõpuks jäi talle ainult Saaremaa ja sellegi pidid taanlased Brömsebro rahuga rootslastele loovutama.
Vanim säilinud dokument Matsalu mõisast on 1565 aastal Rootsi kroonu tehtud vakuraamat.
Vastavalt sellele vakuraamatule kuulus Matsalu mõisale neli küla 23 adratalupoja, 13 üksjala, ning 22 vabatalupojaga. Mõisa maade suurust hinnatakse seal 36,5 adramaale. 1565. aastal olid mõisamaad veel väiksemad kui talupõllud: kui esimeselt koguti 355 vakka vilja, siis talupoegade naturaalandamina laekus mõisale 494,5 vakka.
Talurahva vakukohustused mõisa ees olid 1565. aastal järgmised. Sügisesed vakukoormised sisaldasid natuuras heina, küttepuid, õlgi, liha, kaera ja peale selle vakupeoks pidid talupojad tooma õlut, leiba võid, liha ja kaera. Selle kõrval esines ka vakuraha, mille suurus oli 33 marka 4 killingut. Talveks pidid talupojad mõisale tooma veel 69 marka 4 killingut ja natuuras jällegi samu asju.
Mõisale kuuluval Saastna saarel elas vakuraamatu andmeil 10 rootsi talupoega, kes kasutasid 5 adramaad põldu. Ka nendel olid mõisa ees kohustused, näiteks pidid nad kaks korda nädalas mõisasahvrit värske kala ja juustuga varustama. Matsalu rannarootslaste koormistes oli 6 sorti võiandameid: vaku-, suitsu-, lehma-, vasika-, mära- ja vasikavõi.
Talurahva kohustusele mõisa ees lisandus veel kirikukümnis, mis oli 1565. aastal 48 marka 6 killingut.
H. Ligi, kes on uurinud just talurahva koormisi, on kokku arvutanud, et näiteks õlut laekus mõisa vakupeoks 9,5 tündrit ja leiba 300 pätsi.
Liivi sõda oli siin väga keeruline. Matsalu käis käest-kätte (Hertsog Magnuse ja Rootsi kuninga vahel) peaaegu iga aasta. Kuid lõpuks kehtestasid rootslased oma ülemvõimu.
Matsalu oli Ordu Lihula Komptuurkonna peamaja (Haupthof). Rootsi kuningas Johann III andis Matsalu 1573. aastal Claes Akesson Tott’ile, kes oli sõjaülemus (kolonel) ja Eestimaa asehaldur. Tema tütre Elini abikaasa oli kuningas Karl IX ajal Kalmari asehaldur Hans Eriksson (Ulfsparre) zu Brovik.1608 sai tema Matsalu omanikuks.
1612 ostis mõisa ära 3000 taalri eest Totti lesk tingimusel, et see jääb alatiseks Tottide suguvõsale. Totti lesk Sigrid oli kuningas Erik XIV tütar. Järgmistel aastatel käis mõis järgmiste inimeste käest läbi: Feldmarssal Ake Tott, kes pärandas mõisa Karin Mandsdotterile. Tema poeg Claes 1674 aastal pärandas Matsalu oma ema vennale riigivarahoidjale Sten Bjelkele(1624-1684). Matsalu redutseeriti Tottide suguvõsalt 1715 ja anti kindral Weyde’le.
Selles tekstis jääb arusaamatuks mida tähendab see, et Matsalu oli Lihula Komtuurkonna peamaja. On ju vähetõenäoline, et Ordu keskus oleks olnud siin, kui nende käes oli ju pool Lihula linnusest. Küllap tähendas peamaja (Haupthof) lihtsalt mõisa keskust.(Haupt- pea; hof- õu, hoov, mõis)
E. Blumfeldt väidab, et ordu valdused jagunesid ametkondadeks. Läänemaal jagunesid need Lihulaks, Sõtkülaks ja Matsaluks. Ametkonna keskuseks oli ametimõis, millel oli oma majapidamine ning kus koguti makse ja andameid ametkonna talupoegadelt. Ametkondi oli väga erinevaid. Matsalu, väikse ametkonnana, omas kõigest 36,5 adramaad 33 adra- ja 10 üksjalataluga, jne.
XVII sajandil oli mõisamajanduse arengu üheks põhiliseks edasiviijaks soodne majanduslik seis Lääne-Euroopa teraviljaturgudel. Eestis liitusid sellele head agro- tehnilised ja majanduslikud tingimused teravilja kasvatamiseks. Nende tegurite koosmõju tulemuseks oli teraviljatootjate, -tootmise ja –väljaveo kiire kasv. See väljendus ka mõisamaade suurenemises XVII sajandil. Arvukalt asutati ka uusi mõisaid.
1660. aastatel võeti Claes Totti Matsalu mõisas kasutusele “Keskmine norm”, mille alusel pidid talupojad, kes olid teinud normist vähem tööd, vahe kinni maksma. Siin rajati ka kõrvalmõis, Saastna, ning suurendati mõisakülve ühtekokku ligemale kaks korda. Külvimaade suurendamisega aga selgus et olemas oleva teoväega toime tulla ei suudeta. Sellepärast osades Matsalu külades teo norm kahekordistus. A. Soom osutas et selline mõisapõldude ja teokoormiste suurendamine oli tollal üldse tüüpiline.
Talupoegade, eriti rannarootslaste, kes olid Eestis keskajast saati olnud iskiklikult vabad ega kandnud eesti talupoegade koormisi, vastupanu mõisnike vastu hakkas 17 sajandi lõpus suurenema. Seda sellepärast, et kohalikud maahärrad ei pidanud kinni paljudest seadustest, ega tahtnud tunnistada rannarootslaste eeliseid eesti talurahva ees ja suurendasid oma tahtmist mööda vaku- ja teokoormisi ning mõisamaid.
Matsalus rannarootslasi ei elanud, ent siin esitasid vastupanu eesti talupojad. Krahv Tott oli lasknud Läänemaal ehitada uusi mõisu, mõisastades sellega umbes 40% talumaadest ja suurendades teokoormisi. Talurahvale see ei meeldinud ja 1664. a. läkitati saadikud Tallinna, kubernerile mõisate ülemvalitseja peale kaebama. Kuberner aga ei võtnud midagi kuulda, väites et ülemvalitseja korraldused olevat kooskõlas maa tavadega. Järgmisel aastal sõitsid talupojad Stockholmi, kus pöördusid kaebusega truualamlikult oma pärishärra Claes Totti poole. Krahv Tott läkitaski voliniku asja selgitama. Talupoegade kaebusi uuris ka Lääne meeskohus. Kuid uued koormisenormid jäid jõusse ega antud tagasi ka talusid. Talupojad hakkasid tõrkuma. 1671. a. saatis Eestimaa kindralkuberner adrakohtuniku vastuhakku maha suruma. Selle järel jäid Matsalu talupojad maahärrade vastasest liikumisest kõrvale.
Mõisamajapidamise intensiivistamisest kirjutab ka Matsalu valitseja Skoogh´i arvestused 1664 aastal. Samas pole Saastna mõisa rentniku ja Matsalu mõisniku suhted sugugi head. Kumbki pool ei pea kinni lepingutest ja üleüldse on nad kogu aeg tülis. Näiteks, kuulus Saastna mõisa kohustuste hulka heinamaade kuivendamine, kuid nad polnud eriti kiired seda täitma. Sellepärast võttis Matsalu mõisnik Derfelden Saastnalt ära 22 kuhja andva heinamaa. Sellega aga polnud viimane sugugi rahul.
1686. aasta vakuraamatu andmeil kuulus Matsalu mõisale kuus küla 69 adratalu ja 10 saunikuga. Elanikkonna kasvust tingituna olid talumaad jagunenud ja nende suurus oli keskmiselt 0.3 adramaad. Talude karjadesse kuulus 23 hobust, 171 härga, 149 lehma 153 siga, 113 lammast ja veel igasuguseid pudulojuseid. Teokoormised mõisa tarbeks ületavad 8200 rakke- ja 200 jalapäeva aastas. Samal ajal mõisa kari koosnes 38 härjast, 2 pullist, 43 lehmast ja 23 lambast. Mõisapõllud jagunesid 1686 aastal kolmeks ja nende keskmiseks suuruseks oli 5 adramaad. Nende saagiks oli imbes 300 tündrit rukist ja otra, ning 28 tündrit kaera. Karja ja vilja tarbeks oli mõisal palju majapidamishooneid: mõisa keskmes, härrastemaja kõrval oli puu- ja juurvilja ning humalaaed. Puuviljaaias kasvas 100 õunapuud, 85 ploomipuud, 120 kirsipuud ja veel üle saja noore viljapuu.
Claes Tottile kuulunud Matsalu ja Saastna mõisates kasvatati peale kohalike puu- ja köögiviljadele ka pastinaaki, mädarõigast, lillkapsast, punast kapsast, peterselli, meloneid, artišokke, majoraani, aniisi ja endiiviat (salatsigurit)
Ehituslikku kirjeldust pakub Läänemaa inkvisitsiooniraamat 1696. aastast. Selle järgi kuulub mõisakompleksi härrastemaja, mis on 1670 aastal ehitatud puust hoone, mõõtmetega 16: 5.5 sülda. Härrastemaja all on kelder ja kõrval on 14 aastat tagasi tulekahjus hävinud majavare. Veel kuulub kompleksi valitsejatemaja ja elumaja. Mõisal on kaks kolm aita ja vankrikuur. Peale selle veel juustutara, tall hobustele, tall härgadele, saun, kolm rehehoonet, kolm lauta ja piimasara. Inkvisitsiooniraamatusse on sissekantud ka kõik väiksemadki detailid nagu katkised aknad jms. Kõik see näitab, et mõis polnud tol ajal üldsegi mitte heas korras. See loob aga vastuolu: miks oli mõis räämas, kui vakuraamatud näitavad majanduslikku arenemist ja väljaveo suurenemist?
Võibolla oli asi selles et mõisaomanikule Claes Tottile pidi kohalik mõisavalitseja näitama mõisa korrasolekut. Peale selle, Matsalu mõisakarja lehmade piimakus oli eriti vilets 1660 aastatel, kus üks lehm andis aastas kõigest 1-1,4 leisikat võid. Kuid olukord hakkas paranema ja kahekümne aasta pärast saadi võid juba kakskümmend korda rohkem.
Matsalu mõisa arengulugu näitab ka et eramõisates hakkas eriti kiiresti arenema teoorjusel rajanev mõisamajapidamine. 1565 a. saadi ordult Rootsi kroonule läinud Matsalu mõisa põldudelt 355, loonusandamina aga 494,5 saare-lääne vakka vilja. 1573 a. läänistati Matsalu mõis Claes Åkesson Tottile. 18 aastat hiljem saadi talupoegadelt vilja veidi vähem (465 saare-lääne vakka vilja) mõisapõldudelt aga tublisti rohkem – 565,4 saare-lääne vakka vilja. Mõisapõldude saagi osakaal oli tõusnud 42-lt 53 protsendini. Samal ajal Rootsi kroonu kätte läinud Lihula mõisas oli mõisavilja osakaal ainult 41 protsenti.

Veel on inkvisitsiooniraamatus välja toodud ülejäänud Matsalu küla ehitised: “Mõisast veerand miili eemal asub kõrts. Kõrtsmikule kuulub 0,5 adramaad ja ta valmistab aastas 14 vaati õlut. Seal lähedal on ka sara ja paar võrgukuuri, mida kasutavad kalamehed. Veel on vana maja, milles elab vana tallimees Pehr Tholson, kelle kasutada on tündrimaa põldu. Mõisa südames on kolm tiiki, ühes püütakse ka kalu. Suurem kalapüük toimub aga Matsalu lahel, kus saadakse ahvenat, haugi, särge ja siiga. 1681. aastal saadi 1120 naela värsket kala, ning kuivatati 30 000 kala. Sügisel lisandus sellele veel 8 tündrit soolasiiga. Matsalus on veel parkmets, kus mõisnik harrastab ratsasõitu.”

1.2.3. Põhjasõda ja Vene aeg
Suhteliselt kiire majanduslik areng 17. sajandil lõppes katastroofiga. Kuna mõisamajandus põhines suurelt osalt teraviljal, siis 1695. aasta ikaldus tõi kaasa suure nälja. Kui mõisasaksad elasid veel selle üle, siis talupoegadega oli teine lugu. Näiteks kirjeldas pastor Kelch oma kroonikas seda nii: “Lihtrahva seas tõusis säärane leivapuudus, et vaeste, nii tervete kui haigete eest rahu ei saadud. Paljud läksid näljast mustaks ja nii jõuetuks, et nad hunnikus maha langesid. Sulaseid ja tüdrukuid lasti hulgakest teenistusest lahti. Kogu talv läbi mitte ainult kõik surnuaiad maal, vaid ka külad, teed, põllud ja võsad täis surnuid, keda kevade tulekul koormate kaupa kokku veeti ja ühte auku aeti.” Näljahädade tõttu tekkisid talurahval mõisa ees rendivõlad, mis Matsalu mõisas 1698. aastal ulatusid üle 624 taalri.
Nälja-aastatele lisandus veel Põhjasõda. Sellele lisandus veel 1710 aastal katk. Kõige selle tulemusena oli 1718 aasta rahva- loenduse andmetel Karuse kihelkonnas surnud 82% elanikkonnast.
Muidugi mõjutasid talurahva hädad ka mõisa. Mõisarentnik J.H. v.Drefldt pöörduski 1710. aastal Rootsi võimude poole, palvega pikendada renditähtaega, kuna talurahva võlad mõisa ees olid mõisniku maksevõimetuks teinud. Pöördumises mainiti ka seda, et mõis on alati enne oma maksud õigeaegselt tasunud.
Pärast põhjasõda rahulike aegade saabumisega hakkas mõisa majanduslik seis paranenud. Nüüd oli Eestimaale avatud nii turg Sise-Venemaale kui ka Kesk-Euroopale. Esimesega sidus meid riigipiir, teisega aga vanad kultuurilised sidemed.1732 aasta adramaade revisjoni andmetel kuulub nüüd Matsalule 8 küla, sealhulgas 1729 aastal Lihulast eraldunud Alaküla. Nendes külades oli kokku 72 küla. Mõisa karjas oli siis 11 hobust, 36 härga, 16 lehma, 24 siga ja 174 lammast Seega oli viimaste arv mõisakarjas 1686. aastaga võrreldes suurenenud peaaegu viis korda. Miks tolleaegne mõisnik rõhus just lammastele? Arvatavasti oli selleks ajaks Matsalu ümbruses palju kadastunud kuivi karjamaid, mis lehmadele ei meeldi, kuid on just lammaste lemmikud karjamaad. Adramaade revisjoni andmetel on ka selleks ajaks lõpetanud tegevuse kõrts, mis veel 1670. aastal oli veel töös. Õlletootmine oli üleviidud randa mõisasüdamest kaugemale.
1732 aastaks kuulus mõisakompleksi elumaja, kaks talli, laut, rehealune, katkise katusega vankrikuur, härjatall, kaks aita, vana lagunenud saun, metsistunud puuviljaaias akendeta paviljon ja viinakelder ning jääkelder. Härrastemaja oli vana lagunenud hoone. Viimast kahte 1670. aasta inkvisitsiooniraamatus ei maini. Kas oli vene aeg kaasa toonud ka viinalembesuse mõisnike seas? Oli ju nüüdseks vähendatud õlletootmist ja mindud üle viinale.
Mõisa hoonestus 1799 aastal oli järgmine. Väikesel kõrgendikul asuval mõisaõule asub kivist härrastemaja kahe eraldiseisva paviljoniga. Kiviehitised olid veel tall, laut, ning viinaköök ; seevastu elumaja, ait, neli rehehoonet, kaks viljaküüni ja sealaut olid puuehitised.
XVIII sajandi teisel poolel kuulus Matsalu mõis Thure J. v. Manderstiernale. 1790. aastal pandib viimane mõisa 70 000 rbl. Eest W.G. v. Stackelbergile. 1797-1799. aastal koostatud kubermanguatlasest selgub, et Matsalu mõisale kuulus sel ajal 5 küla, milles elas 679 inimest. Ka selgub sellest, et linnase kasvatamine oli suurenenud ja viinatootmine kasvanud. Metsa oli selleks ajaks juba päris väheseks jäänud. Paistab aga, et Stackelberg pole mõisaga rahul, sest 1802. aastal läheb Matsalu 95 000 rbl. eest Otto von Nasackenile. Kuigi mõisa hind on tõusnud, tundub et sellel on ka palju võlgu, sest juba samal aastal pöördub uus omanik Eestimaa Aadli Krediitkassa poole 42 00 rbl. laenupalvega, võlgade katteks. Pannes mõisa panti. Paistab aga et ta ei suutnud majandusliku olukorda mõisas parandad ja müüs mõisa Baron v. Uexküllile. Viimase arvele kantakse ka mõisa võlad mis olid 24000 hõberbl + 21000 rbl. Mõisa valdusesse kuulusid sel ajal Meelva, Laulepa, Luiste, Mäeküla, Petaaluse, Nurme ja Paivila hajatalud – kokku 55 talu ja 7 vabadikku.
Vene võimu ajal hakkasid laienema mõisates pärimisvõimalused. Enamasti toimus see nii, et mõis jäeti ühele pojale, kes kohustus oma õdedele-vendadele välja maksma pärandiosad rahas. Kuna aga Matsalu mõisnikel vähemalt näiliselt raha polnud, siis jäid pärandusvõlad eelmistelt põlvkondadelt mõisale lasuma. Paistab, et B. v. Uexküllile käisid need võlad üle jõu, igatahes müüb ta 1859. aastal 130 000 hõberubla eest W. Stackelbergile. Viimane on aga mõne aasta pärast sunnitud krediidipangale teatama, et ei suuda maksta isegi võlgade protsente. Seejärel antakse mõis kubermanguvalitsusele. Sellel ajal kuulusid mõisakompleksi elumaja, jääkelder, kaks aita, sepikoda, küün, rehi, pukktuulik, viinaköök ja kuivati, tisleri töökoda, kivist rehi, küün, kartulikelder, aiamajake, kasvuhoone, heinaküün, mesilasmaja ja neli kõrtsi ( Kemo, Meelva, Pihama ja Liiva) Väga huvitav on see, et kõigi nende võlgade juures mõisamaad, inventar ja hoonestus muudkui suurenevad ja kallinevad. Siiamaani on ka mõisa hind tõusnud. Kuna Stackelberg ei suuda tasuda võlgu, siis 1966. aastal kuulutab välja mõisa sundmüügi, Oksjoni kõrgeim pakkumine on aga 58 100 rbl ja selle eest nähtavasti mõisa ei müüda, kuna võlgnevus riigile oli 126 790 rbl. 1867. aastal suudab Stackelberg müüa mõisa 85 000 rbl. eest parun Nikolai v. Hoyningen-Huenele. Viimaste kätte jääb mõis kuni sundvõõrandamiseni Eesti Vabariigi poolt.
Tänu Aleksander I reformidele tuli talupoegadele võimalus oma talusid päriseks osta. Kahjuks oli aga tolleaegne Matsalu mõisnik tõstnud rendimakse, et tasuda oma võlgu. Küllap sellepärast müüdi esimene talu Matsalus alles 1888. aastal ja kuni I maailmasõjani krundistati siin ainult 13 talu.
Mõisa kompleksi kuulus 1877. aasta takseerimisprotokollis elumaja, mille seinad olid tellisest ja katus tsemendis katusekividest (XX saj. algul on mõisas hakatud tootma tsemendist katusekive), 2 hobusetalli, laut, ait, 5 küüni, 3 moonakate maja 11 perekonnale, lagunenud jääkelder ja saun, ning sepikoda.
1905. aasta revolutsioon läks siit ilma sündmusteta mööda. Kuid kümnekonna aasta pärast järgnenud maailmasõda ja sellele järgnenud Eesti Vabariigi tulek lõpetas Matsalu mõisa kui majandusüksuse.

1.3. Eesti Vabariik
1918. aastal õnnestus eestlastel Vabadussõja lõpuks oma riik luua ja vabaneda rõhujatest. Mõisavalitsejaid ei tapetud barbaarselt, neilt võeti ära ainult eelised ja maa, nüüd said neist tavalised talupidajad. Pärast iseseisvussõda jagati mõisa maad uusmaasaajatele ja siis hakkaski küla kujunema. Eesti Vabariigi tulekuga lahkusid siit Hoyningen-Huened, mõis jäi nüüd Stockmaritele, kelle käest läks see Eichenite kätte. Viimased üürisid mitu tuba vallavalitsusele, siia ületoodava kooli tarbeks. Eichenid olid ka viimased Matsalu mõisnikud, 1939 aastal kutsus Hitler nad tagasi kodumaale. Eicheni proua olevat südantlõhestavalt nutnud, kui oli sunnitud oma mõisast lahkuma. Üldse olid Eichenid kohaliku rahvaga väga sõbralikud, nad käisid külapidudel ja talgutel ning suhtlesid palju eestlastega. 1928-1930. aastal ehitati Keemu külasse uusi maju vene perekondadele, kes tulid siia Peipsi järve äärest.


1.4. II Maailmasõda ja nõukogude aeg /vajab täiendamist/
1941 viidi külast ära ja lasti maha 2 meest Rudolf Säin ja Jüri Puusild arvatavalt Nimsu pealekaebamisel.
1941. aastal saabus Matsallu uusi asukaid Sõrve poolsaarelt, kus loodi Nõukogude sõjaväebaasid ja inimesed saadeti välja. Matsallu tuli mitu uut peret. Siia on jäänud neis veel Aino Merisalu Plangu talus.
4. mai 1945. sai Matsalu küla traagiliseks päevaks, kui külast viidi ära kõik 16 meest (August Jalakas, Vänt M., Anton Porgand, Jaan Oosim, Aleks Kuuseok, Aleks Müürissepp, Jaan Poola, Konstantin Keerd, J. Merisalu, Kruusmaa (kooliõpetaja), Pärnat, Juhan Oru, Mihkel Raudjas, Vassel Luht, Vassel Osa ning Mihkel Lillemaa. Viimasel õnnestus siiski vabaks saada, kuna vagun sai täis.

Kolhoos asutati 2. aprillil. Külanõukogu esimees oli Raav.
Matsalu Looduskaitseala tõi külatäiendust

1.5. Tänapäev /vajab täpsustamist koos arengukavaga/

1.6. Matsalu kooli lugu
Matsalu mõisale kuuluvates külades elavate laste õpetamine toimus Rootsi ja Vene valitsuse all sellele ajajärgule omasel viisil. Põhiliselt õpetati lapsi kodudes, kui peres oli keegi, kes oskas lugeda. Ka köstritel oli kohustus korraldada lugemis- ja leeriõpetust. 1768. aastast pidas parun Huene ametis talupojast koduõpetajat. Selleks oli ka Bornhöhe. (vt lk15)
19. sajandil kujunes Eestis välja koolivõrk, kus kooliõpetajad lapsi koolimajades õpetasid. Matsalu mõisale alluvates külades sellel ajal kooli polnud. Lapsed käisid naabermõisa Saastna koolis.
1918 aastal oli Matsalu piirkonnas üle 30 koolilapse. Nende pikk tee Saastna kooli (10-12 km päevas) oli väsitav ja lapsevanemad nõudsid kooli ehitamist Matsalusse. Mõisaomanik Hoyningen-Huene tahtis näidata ustavust oma Vabariigi eest võitlevatele eestlastele ja andis kooli jaoks ruumid tasuta. Kool oli kuni 1923 aastani, kuid suleti taas õpilaste vähesuse tõttu.
1930. aastal ehitati Keemu külasse uusi maju vene perekondadele, kes tulid siia Peipsi järve äärest. Neile avati ka kool Jevdokim Morozovi majas, Keemu külas. Kohalikud Eestlased polnud aga sellega nõus: vene lastel oli kool samas külas, kuid eesti lapsed pidid mitme kilomeetri kaugusel käima.
1933 aastal avatigi eesti-vene segakool. Ruumideks renditi Matsalu mõisasüdame omanikult Stockmarilt ajaloolise mõishoone läänepoolsest osast kaks erineva kõrguse ja erinevatel aegadel ehitatud osa. Kõik ruumid olid väga halvas korras. Kooli juhatajaks oli Friedrich Kruusmann. Temale abiks oli õpetaja Valeria Liik. Nemad kaks olid ka üldse tolleaegse Matsalu küla kultuurielu edasiviijad ja arendajad. Kruusmann juhatas ka Vabatahtlike Tuletõrjeühingut ja raamatukogu. Koolis töötas ka kooliteenija.
1918-1922 Matsalu 3-klassiline eestikeelne kool
1923.1930 Õpilaste vähesuse tõttu kool puudus
1931.1932 Matsalu venekeelne algkool
1933.1945 Matsalu 6-klassiline segakeelne algkool
1945.1951 Matsalu mittetäielik segakeelne keskkool
1951-1952 Matsalu 7-klassiline segakeelne kool
1952-1965 Matsalu algkool
Kool likvideeriti 1. jaanuaril 1965 õpilaste vähesuse tõttu.

1.7. Tuntud tegelasi
Hoyningen-Huened

Hoyningen-Huened on vana saksa aadliperekonna järeltulijad. Sugupuu on neil jõudnud aastasse 1500, rüütlini nimega Wolter von Blettenberg.
Nikolai von Hoyningen-Huenele kuulus Läänemaal Lehtse mõis. Tal oli kolm poega Friedrich, Aleksander ja Nikolai. Esimesele pärandas ta Lehtse mõisa, teisele ostis Martna (Ehmes) mõisa ja Nikolaile ostis ta Matsalu mõisa.
Nikolai pojal Nikolai, kes sai Matsalu mõisnikuks oli kokku kaheksa last, kuid üks suri juba mõnepäevaselt. Osad lapsed saatis ta Saksamaale õppima. Nagu ka 1895 aastal läkitas ta oma poja Benno sinna. Benno tütar on Hella von Hoyningen-Huene, kes on nüüd ostnud omale korterigi siia ja käib siin ka päris tihti.
Hella jutu järgi põhines Matsalu majandus kolmel alal:
1.Metsandus
2.Rukis, kaer, nisu, kartulid
3.Kasvatati ja müüdi hobuseid Preisi armeele.
Matsalus oli ka suur kari lehmi. Kartulitest tehti peamiselt viina. Arvatavasti oli siis Hoyningen-Huenede ajaks viinaköök juba ära lagunenud, igatahes kasvatati kartulid siin ja viidi Hiiumaale viinakööki. Lehmadega seoses oli siin ka üks kurb lugu. Mõisapreili Agnes ei võinud piima juua, kuid tegi seda ikka. Piimast sai ta tuberkuloosi ja suri..
Kui 1918 aastal tuli Eesti Vabariik, siis võeti nende perekonnalt ära umbes kaks kolmandikku maadest. Kokku oli nende perekonnal Eestis umbes 6000 hektarit maad. Maa võeti ära neilt lastelt, kes elasid Eestis. Näiteks Hella üks onudest töötas Hiinas raudteel ja tema maad ei võetud ära.
Ta rääkis ka seda, et 1914 aastal oli Nikola surnud kopsupõletikku. Mõne aasta pärast saabus 1. maailmasõda ja Nikolai naine Berta koos lastega viidi Moskvasse kodu aresti. Kuid kui Venemaal toimus revolutsioon siis said nad põgenema ja redutasid mõnda aega Matsalu metsades või mõne lahke taluperekonna juures. Siis põgenesid aga Ristile, sealt Tallinnasse ja Saksamaale. 1920 aasta paiku tulid nad aga tagasi ja said mõisagi endale. Berta aga suri 1924 aastal ja mõisa sai omale Alfred, kelle maa oli riigi kätte läinud. 1928 aastal tabas aga mõisa pankrott ja Matsalu läks kogu täiega pangale. Hoyningen-Huened jäid küll veel Eestisse, kuid lahkusid siit 1939 aastal, kui Hitler kutsus.

Eduard Bornhöhe
1882. aasta sügisel võttis Bornhöhe vastu võrdlemisi soodsatel tingimustel saadaval olnud koha parun von Hoyningen-Huene juures Matsalus. Siin püsis ta enda kohta võrdlemisi pikka aega - tervelt kaks aastat järjest.
Bornhöhe on kirjutanud oma kirjades sõpradele ja oma päevikusse rahulolematusest parunipere vanima poja vastu viimase põikpäisuse tõttu. Samas oli ta aga kiindunud 16-aastasesse paruness Agnesesse. Arvatavasti sellest tuleb ka Agnese nime kasutamine peategelase suure armastusena teoses “ Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad”
Bornhöhe kirjeldab oma päevikutes Matsalut mitmeti mõnusaks ja meelepäraseks, ilusa looduse ja toreda härrastemaja tõttu. Talle on ka meelde jäänud uisutamine paruness Agnesega Matsalu lahel.
Jaanipäevaks 1884 lahkus Bornhöhe Matsalust, et 1888 siia tagasi pöörduda. Kuid Matsalu polnud enam nii meelepärane, mõisnik oli kurjemaks käinud, Agnes omale kavaleri leidnud ja parunipere pojad aga veel vastikumaks muutunud. Bornhöhe lahkus Matsalust sama aasta juunis igaveseks..

Allikas: kasutatud Eno-Martin Lotmani 8. klassi uurimistööd