Natuke romantilisi toone meie kodukohast

Mirjam

TULE KEEMU SADAMASSE, NÄED TÕELIST TORMI! TULD SELLE TUULEGA EI TEE!

Meri on kõrge, kivimuul vee all ja kanal triiki täis! Vastutuult annab trügida,  tormimüra nii vali, et iseenda häältki ei kuule. Tikku selle tuulega ei tõmba ja tuld ei tee! Jääb oodata paremat päeva.
Ilmaennustajad lubavad õhtuks küll tormi raugemist, aga praeguse möllu järgi on raske seda uskuda.
Oma silm on kuningas!

Laupäev, 27. august! Kell 20.30. Aeg süüdata muinaslõke! Traditsiooniliselt Keemu Külavainul, kiigeplatsil. Ole kohal!

Merekultuuriaastale pühendatult on hulk tänavusi heinaskulptuure takerdunud mõrralinasse, ent vaba pinda jagub, jõuad lisada oma mõtte- ja kätetöö!

Muinastulede öö kodulehelt:
Meie esivanemad on Läänemere ääres elanud juba mitu tuhat aastat, tihti süütasid nad lõkked, et anda endast märku naabritele ja meresõitjatele. Muistsete lõkete meenutamiseks kogunevad  inimesed igal aastal lõkete süütamiseks mere äärde. Iidetulede  taaselustamine algatati ühel ajal Soomes ja Eestis 1992. aastal (vaata: esimesed lõkked). Iidetulede süütamise õhtut hakati nimetama muinastulede ööks. Sellest peale süttivad lõkked igal aastal augustikuu viimase laupäeva õhtul päikseloojangul. 

Muinastuli Matsalus. Lähiajalugu vajab meenutamist ja täpsustamist.
Keemu sadamas on ikka lõket tehtud ja selleks  põhjust leitud. Muinastule-nimelise lõkke ümber istusime mäletamist mööda järgmisel või ülejärgmisel aastal, kas 1993. või 1994?
Marje-Mare versioon: Marje tuli Tammikult Lainesse teatega: nii-ja-naa-sugune õhtu, vaja sadamas lõket teha! Kui vaja, siis vaja. Sadamas  saime kokku Maire ja Tiiduga. Mudilasi-pudilasi askeldas siin samuti. Vihma tibutas-valas-kallas.  Õnneks püsib Keemu Külavainu lõkkeasemel permanentselt mingi lõkkepõhi. Tekkis ka kuhi vettinud oksi. Olid tikud ja tahtmine tuli üles võtta. Habras leek vusises märgade okste vahelt jälgi jätmata olematusse. Kaalukamad poisid - kes mäletab, kes?  - kamandasime oksakuhja tihedamaks tallama! Vihm oli niisama väsimatu nagu meie! Pärispimeduses sai Matsalu muinaslõke lõõmama! Rõõmustasime, et meie tervitus ülelahenaabritele on ööpimeduses kõige viimane ja kõige paremini nähtav!

LAUPÄEVAL KÕIK KEEMU KÜLAVAINULE TULD SÜÜTAMA! MUINASTULEDE ÖÖ JUBA ÜLEHOMME!

24. AUGUST - PÄRTLIPÄEV! Tervitame kõiki, eriti Pärtleid!

MIDA VANARAHVAS TEADIS:

Kui pärtlipäeval mets veel haljas, siis tuleb soe sügis (Palamuse).

Kui pärtlipäeval müristab, siis vankriratas enne jõulu seisma ei jää (Kauksi ).

Pärtlipäevast pannud kalamehed, kis noodal käind, pükstega saapad jalga, sest vesi läind siis külmaks (Käina).

Pärtlipäeval pantakse umalale see viimane viha sisse (Tõstamaa).

Pärtlipäeval poevad ussid maa sisse (Mõniste).

Pärtlipäeva aeg võetakse ussid maa sisse, aga need, kes paha on teinud, nagu loomi või inimesi nõõlanud, need jäävad talveks pääle maa (Valjala).

Poeginud kellegi lehm pärtlepäeval, pandi Helmes toomajoogi sisse hobuseraud kurja silma ja nõiduste eemalehoidmiseks.

Haanjamaal hõisati: "Küla saunad nüüd kõik küdema, haljad vihad hauduma, möödas augustikuu rasked rabamised!"

Kaja

Vihmane päev roosiaias. Ilu on ilus iga ilmaga.

 

Melonkurk. Maitselt  midagi kurgi-meloni vahepealset ja oli täiesti söödav. 

Silvi

Rukkimaarjapäev

Mida vanarahvas teadis ja uskus.
Tänaseks pidi olema hein tehtud ja rukis külvatud. Rukkimaarjapäev oli puhkuse päev, mil käidi kirikus ja  külas.
Kui rukkimaarjapäeval on kuiv ilm, võib oodata kuiva ja sooja sügist. Kui rukkikoristus jääb pärast maarjapäeva, siis talvel läheb vili kopitama ja suur osa viljast ussitama. Kui aga rukkikülv jääb rukkimaarjapäevast hilisemasse aega, siis söövad kahjurid rukkiorase. Kui kured lendasid sel päeva kõrgelt, siis usuti, et järgmise aasta rukis on ka kõrge.
Toiduks tehti  tanguputru ja uudseleiba ning kohupiima. Ja muidugi joodi magusat punast viina nagu ikka maarjapäevadel kombeks oli. Mõnes kohas tapeti rukkimaarjapäevaks lammas, tehti rupskitoitu ja verikäkke. Mõnel pool jälle söödi  lauritsapäevast jäänud kitseliha. Lisaks oma perele kaeti sauna toidulaud ka lahkunud esivanematele.
Rukkimaarja viib pääsukesed ja toob marju. Vesi on nüüd juba külm, ujuma enam ei minda. Küll aga on rukkimaarjapäeval kalade kudemise aeg – seepärast on igal pool hea kalasaak.

Kiriklikus elus usuti, et tegemist on Maarja surmapäevaga. Üks Maarja uinumisega seotud uskumus on sündinud Eestis: Nimelt on Vasknarva prohvet Eelija õigeusu kiriku kroonikas  kirja pannud väga vana pärimuse. Selle kohaselt nägi üks eestlasest karjane  Kuremäel suursugust naisterahvast, kes oli ümbritsetud kiirgavast valgusest.  Kui karjus mäele lähenes, nägemus kadus, kuid ilmus taas tagasi, kui karjus  karja juurde läks. See kordus mitmel päeval ja paljud inimesed tulid seda  vaatama. Kui talupojad mäe otsa ronisid, leidsid nad sealt, kus imeline nägemus  oli seisnud, ühe vana männi alt Jumalaema Uinumist kujutava ikooni. Talumehed kinkisid ikooni Jaama küla õigeusklikele talupoegadele sõnadega: «Võtke see endale, me ei palveta pühakujude ees, teie  palvetate.» Õigeusklikud võtsid ilmutatud ikooni hardusega vastu ja on seda läbi sõdade ja näljahädade säilitanud tänaseni Kuremäe kloostris.
Kaja

Võiks ju õhtul 18 paiku Keemus kokku saada, natuke rukkitoite proovida ja magusat rukkimaarja märjukest maitsta ning arutada, mis saab muinastulede ööga?
K