Kaks sammukest jõulude poole

Kaja tegi pildiklõpsu, kui Külakojas süttis teine advendiküünal. 

On pime, tuuline, porine.

Taamal laulavad luiged... 

Detsembrikuu tuli päikese ja tritsutajatega!

Täna oli imeilus  vaikne laupäev. Keskpäeval  kostus aga kummalist vihinat ja kuminat. Mõtlesin, et sel aastal on jäätumisel väga põnev uus heli. Keemus selgus, et õrnal jääl on juba hulk uisutajaid ja nende liikumisest jääl tekivadki kuminad ja vihinad, mis tõusid lendu kord Kasari jõe suudmeala roostikust või siis lahe keskel olevatest lahvandustest. Nii sai kogu taevalaotus erinevast suunast helilaineid täis.  Ka luiged, keda on üsna suur hulk, vaatasid imestunult ringi, aga lendu ei läinud. Nad on vist kindlad, et suurem sula veel tulemas ja uisutajad neile lähedale ei pääse.

Kaja

Tuul ja jää

Viimaste päevade külm on lahe peaaegu kaanetanud kerge jää ja  lumekirmega. Vaid lahe keskkosas on vabavee laike, kuhu luiged on kogunenud. Tänane tugev edela- ja lõunatuul hakkab seda kaanekest kergitama ja rannas on näha  pruunikat vett, mis surub jääserva lahti. Tegin ühe pildi muulilt. Kui tähelepanelikult vaadelda, siis näeb ka ühe tegelase jäljerida, keda juba jää kannab. See võiks olla mink, kes putkab roostiku poole, kus veel nii kiiret jäätumist ei ole, sest tuules kõikuvad rookõrred ei lase veekristallidel muutuda kõvaks jääks.

Kaja

Imeline hommik

Hakkabki  poriaeg martide ja kadride ning teiste hingedega läbi saama.  Öösel oli tohutu kuu otse mõisa kohal ja valgustas peaaegu hommikuni, kui selgus, et temperatuur on viie kraadini alla nulli langenud. Päikesekiirtes sädeleb härmatis puudel ja luige-uigud lahel helisevad jäätuvalt veelt kui kristallikõlin. Parkmetsatee värskel lumel vänderdasid läbisegi  rebase ja noorte jäneste jäljed ja üks tegelane võis olla ka šaakal.
Akna taga koputavad tihased - no millal siis pekki saab?
Vaak-vaak kraaksub hallvares  ja vaatab kõrgelt  kuivanud saareladvast, kas on juba keegi külast kangeks külmunud. Aga maa on valge ja midagi ei ole näha.

Pildil härmatis.
Kaja

NOVEMBER MATSALUS

Läbi rohekas-halli  udu kostavad lahelt mõtlikud luige-uigud. Mõtlevad vist  - ehk saab sel aastal lühema  talvituslennu, äkki ei tulegi siia jää ja külm.

Metsateel jalutades saad kui elektrilöögi puukoristajate säutsudest, kes on suuremate puude koore pragudesse omale soliidsed tagavarad kogunud ja neid igaühe eest kaitsevad.

Läbi udu kumiseb Pleistotseeni mörin. Niiske õhk kannab temani teiste pullide lõhnu ja ta peab oma pisikest peret igati kaitsma. Nii ta siis möriseb,  väristades suuri sarvi ja oma karvast keha ning meenutades, et kunagi valitsesid vabad  veised maailma.

Üksik õngemees kiitis eile õhtul sadamas, et saak oli hea. Olevat nii haugi kui ka ahvenat,  aga nende kättesaamine võtab aega. Tõmbas üle higise otsaesise ja pakkis autot kokku. Koju ta valges ei jõua.

Lippasin ka ise ruttu koju, sest olin unustanud helkuri võtta.

Loodetavasti peavad helkurit meeles ka tänaõhtused mardipoisid.

Tervitustega,

Kaja 

 

Silvi mardikannikesed

KOLLETAMISPÄEV!

Tänasel kolletamispäeval on imeilus sinine taevas. 

 See on üks muinasaegne tähtpäev, mida on nimetatud ka  talveööde päevaks, sest nüüdsest alates on öödel talvelõhn ja taeval talveööde värv. 
On ööaja algus. Algab aasta talveveerand. Toodi loomadele kollaseid lehti aluspõhu sekka, et metsakuld oma kogutud päikesejõuga väsinud loomi veel ees seisvast hingedeaja teisest poolest üle aitaks ja kogu talve neid igasuguste halbade tõbede eest hoiaks.
 Looduse märke loeti selliselt, et kui kolletamispäevaks mets kollane oligi, siis võis oodata lühikest talve ja varajast kevadet – küll aga pidi tulevane talv oma lühidusele vaatamata hirmus käre ja külm saama. Kui aga kolletamispäevane mets veel roheline oli, siis tuleb pikk talv sügava lumega ja hiline kevad.
Toiduks tehti paljudes kohtades ahjukaalikat või ka naerist. Tänapäeval tuleks hakata kindlasti helkurit kandma.
Tervitustega!
Kaja