pühapäev, 15. oktoober 2017

TOAST VÄLJA ÕUE!

Üle mitme nädala näeb sinist taevast, päike lõõskab ja kõige rohkem on kulda! Sügiskulda! Kes mäletab kooliajast Juhan Liivi? Kadak heleroheline, kask kuldkollane! Erakordne kullasaak sel  sügisel!
Seega, suvenaabrid, kähku autosse ja Matsallu! Nii palju ilu tahab nägemist!
Mare

PÄIKE!

Porikuu on meile näidanud oma tõelist palet ja tormituul ning pidev vihm on muutnud karjamaad vesiseks ja poriseks. Tänane hommik meenutab, et eile oli kolletamispäev ja päikesesäras helgivad nüüd kuldselt metsatukad ning niitudelt tõuseb kuldne udu. Kolletamispäev meenutab, et sügistöödega tuleb lõpetama hakata ja valmistuda talveks. Seda kinnitavad ka kogunevad luigeparved lahel.
Lõunapool Euroopas on veel üsna soe. Tulin just Brüsselist, kus oli 17 kraadi sooja. Tuulekaared näitavad, et soe liigub põhja poole, aga kas ka kohale jõuab, ei oska arvata. Sügistorm Ofelia tormab Iirimaa suunas ja kas see lööb Atlandi õhuliikumised segamini või tema varjus saab soe just kiiremini siia, seda näeme lähipäevil.
Head ilmavaatlust!
Kaja



reede, 29. september 2017

Head mihklipäeva ja lambaõnne!

Olin veel hommikul Serbias Belgradis. Keset vanalinna külastasin püha Miikaeli kirikut. Serbia on olnud sõdade tallermaa ja serblastest on kujunenud küllaltki sõjakas rahvas. Olles endise Jugoslaavia suurim rahvus ei taha nad sugugi nõustuda Kosovo ja Montenegro iseseisvusega ja tunnustada uute riikide piire.  Miikaeli kirik on olnud aga oluline koht, kus serblased türklastega ajaloos mitmel korral maid jagasid ja piire liigutasid. Serblased on õigeusku ja neil on oma õigeusu kirik, oma rist.

Meile aga hoopis lähedal paikneb Mihkli kirik ja kihelkond. Teatmeteosed väidavad, et Mihkli kihelkond tekkis 13. sajandil Soontagana muinaskihelkonna alal. Alates  16. sajandi keskpaigast  ehk Liivi sõjast oli Mihkli kihelkond Põhja- ja Lõuna-Eesti — vastavalt ajaloolise Läänemaa ja ajaloolise Pärnumaa — vahel jaotatud ligikaudu pooleks. Piir tõmmati kihelkonnast läbi 17. sajandi alguses. Maakonna piiride liigutamise  pärast vist eraldi sõda ei peetud. Praeguseks on Mihkli kihelkond juba ammu Pärnumaal ja uuest aastast meiegi koos Mihkli kiriku ja kihelkonnaga samas maakonnas. Piirid ikka liiguvad siia ja sinna. Võib-olla liigume kunagi  koos jälle tagasi  Läänemaale?
 Aga jah, mihklipäeva loetakse esimeseks talvepühaks ja sel päeval võib hakata lund nõiduma, et karjane saaks tööst lahti. Tuleb korralikult puhata ja lambaliha süüa.
Kohtumisteni Eestis!
 Kaja

Küsimus ka suurele ringile: kas mihklipäev saab olla päikselisem ja värvilisem?

 Ennevanast loeti aastaid nõnda: mihklepäevast kuus nädalt marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu, jõulust kuus küündlapäevas. Küündlapäevast kümme kündu, seitse siamaarjapäevas, kaheksa karjalaskmises, kümme jaanipäevas. Jaanist neli jakkapäevas, jakkapäevast üheksa mihklepäevas.
Jüripäev oli põllutööde ning väliskarjatamise algus, mihklipäev nende lõpp.  Suvise teenijarahvaga  tehti kaup tavaliselt jüripäevast mihklipäevani  („jüri seob, mihkel päästab“).  Mihklipäeva on peetud ka suve lõpuks ning sügise või talve alguseks. Runnel: „Mihklipäevast olgu talitööd kõik roopas/ naised kodus kambris / ja naerid keldrikoopas/“.
Mihklipäeva toidulaud pidi olema rikkalik: sügisannid ja  lambavärskest road – sült, lihasupp, keedetud liha, verikäkid jms., ka linnuliha, või siis oli selleks puhuks mingi väiksem kariloom tapetud. Küpsetati rukki-, odra-, nisuleiba, sepikut, saia, kooke. Lihasupile pandi sisse klimpe, seda keedeti aedviljaga, harvemini kaunvilja või hapendatud kapsastega.  Jaanipäevast teretati võid ja mihklipäevast jäeti hüvasti. Sümboolselt pandi siis „viimane või“ ja „esimene liha“ üheaegselt lauale. Iseenesestmõistetavalt kuulus mihklipäeva kui lõikuspüha juurde õlu, muistne ohvrijook.  Õlut käidi maitsmas ka teistes peredes ja pakuti külalistele.
Välistööde lõppedes algasid tüdrukute ühised käsitööõhtud.
Suuline pärimus kirjeldab mihklitule tegemist kui ajaviidet.
Komme mihklipäevaks lammas (mihklioinas) tappa on olnud üldine veel 20. sajandil, ütlus „igal oinal oma mihklipäev“ püsib keelepruugis tänini. Allikas: Folkloore.ee, minu valitud lõigud

teisipäev, 19. september 2017

Madisepäeva-lahingu nädal

Sookurgede rändelaines  ja kartulivõtu hoos oleme jõudnud olulise ajaloolise nädala künnisele.
Nagu kooli ajaloost mäletame toimus aastal 1217 suur sündmus eestlaste vabadusvõitluse  raskel teel.
Sakala vanema Lembitu eestvõttel kokku kogutud malev kohtus ristisõdijate eliitväega. Kokkupõrkes Navesti  jõe lähistel suutsid ristisõdijad eestlaste väe purustada. Läti Henrik jutustab, et Lembitu ja teised Sakala vanemad võitlesid küll vapralt, kuid lõpuks löödi ka sakalased põgenema. Ent lätlane Veko tundis Lembitu ära, jälitas teda ning tappis ta, röövides talt rõivad. Lembitu pea raiuti maha ning võeti Liivimaale kaasa. Lahingus langesid ka mitmed teised eestlaste vanemad: Vootele, Manivalde ja teised, ristisõdijate poolt oli nimekaimaks langenuks  liivlaste vanem Kaupo.
 
Muidu aga on sookurgi päris palju, kartulid üsna suured, esimesed tamme-kivipuravikud pintslisse pistetud ja süda valmis sügist vastu võtma.
Õhtuks lubas tormi.
Tervitustega
Kaja