SUVEAEGA KOLLASE LIBLIKAGA!

Metsas jalutades märkasin nelja kollast liblikat  paarikaupa lendamas.

Kuna tänavust aastat nimetatakse rahvajuttude aastaks, siis uurisin, mida Matthias Johann Eisen  Eesti mütoloogias  kevadel liblikate nägemise kohta kirjutas.

Liblikad olid tähtsad, kuid eri piirkondades leiti neil erinevaid tähendusi:

...  Nähakse kevadel kõige esmalt kollast liblikat, jäävad silmad haigeks; nähakse muukarvalist, ei ole viga midagi. Otepääs sellevastu öeldakse, et kollase liblika nägemine tähendab rohket või- ja piimasaamist, Tormas — rõõmsat elu, valge haigust ja vaeva, kirju liblika nägemine aga ilmajäämist; Viljandimaal tähendab punane liblikas südamevalu, valge rõõmlikku elu. Võrumaal tähendab must liblikas koguni kurba elu, kirju liblikas kirju elu, valge liblikas aga rohket võisaaki. Kui kevadel rohkesti liblikaid, tuleb kuiv suvi (Aliste).  Kui valget liblikat kevadel enne nähakse kui kirjut, tuleb vaene aasta, kui aga kirjut, hea aasta (Kose), aga nägija jääb suvel haigeks (Audru).

Tänapäeval usutakse siiski kollase liblika nägemist kui õnne toovat ennet:

http://www.folklore.ee/era/nt/PF9/Kilgi.htm

Pildil on lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni), kes talvitub metsas samblas lehtede all. Kevadel, kui päike soojendab metsaalust, poevad liblikad samblast välja (seepärast on pildil ka veidi rebenenud tiivaotsad), lendavad siis  pulmalennu. Emased munevad munad paakspuule või türnpuule ja eluring algab uuesti.
Kaja

PS

Täna öösel keerame jälle kella - talveajast suveaega:  + üks tund! 

Mis täna on kell 3, on homme kell 4!
Kestmist!

Mare

Veel üks pilvepilt

Foto: Ilme 

Mälestustuli Keemu rannas

21. märts. Hüvasti, mere- ja tulekummardaja Hellat! 

Lõuna-Läänemaa kogukond on kurb. 

MEES PEAB TARKUST TAGA NÕUDMA, NOORUS ON JU KÜLVIKUU!

Leidsin Pedagoogika Arhiivmuuseumi digiteeritud allikatest
 (http://arhmus.tlu.ee/cgi-bin/epam?oid=40825 )

 kunagiseTuudi Algkooli pikaajalise koolijuhi Johan Knuudi mälestused, kus ta meenutab oma vanaema mälestusi,  kuidas lugemisoskust jagati juba 19. sajandi alguses.Siit saame ka huvitavaid teadmisi Matsalu vallakooli kohta, mis asus kord Pihama kõrtsi majas ja mingil ajal ka nn kohtumajas ehk praeguses otsa talus. Saastna kool on aga olnud isegi Paju talus Poanses.

Kooli on peetud olenevalt olukorrast, tarkust on jagatud igas olukorras.
Kaja

Piltmõistatus.  Mõista, mõista, kus on Keemu muul?

Kus piir, kus meri, kus maa?

VASTLAUDU!

Hommikul, päikese tõustes, tekkis paks udu; tegin kiire klõpsu. Vastlapäeva tõttu  lasin ka ühel jäätund lombil väikese liu.  Aga Mihklis on kirja pandud nii: Vastlapäe oo uiema aja nimi. Vanast oli ike lihaeidepäe. Üteldi lastele, et lihaeit tuleb ja toob suure vaangatäie seajalgu. Kujutati nagu jõuluvana, nii lihaeit – vana köötsus eedekene, piske kõber vanaeit. Kutsuti teist koa „liha Kai“.

Kena liupäeva õhtut!

Kaja

PS Kusagil öeldi veel, et kui vastlapäeva õhtul näeb natuke kuud, siis tuleb lasta teda paista  näole - toovat ilu ja tervist.

Keemu muul Matsalu lahe lainetes

22.02.2020 kell 12.42 Kaja

Suur-Tammiku talu katuselugu

Vabaõhumuuseumis tegutsev Maa-arhitektuurikeskus nõustab vanade majade omanikke ja seal toimuvad toredad õppepäevad, nad koguvad andmeid osavate meistrite kohta ja korraldavad näidisnõustamisi.

Kultuuriministeerium toetab enne 1940. aastat  ehitatud elumajade (inimesed peavad sees elama) katuse uuendamist (selle materjaliga, mis oli originaalis). Rahvusparkides olevad vanad majad saavad hindamissüsteemis automaatselt suurema punktisumma ja nende toetamine on eelistatud.

Meie külas on tore näide, kui Marje taotles toetust ja  sai (145 taotlejast toetati 19 katust). Ta oli nõus ka infopäeval jutustama oma maja lugu ja katuse vahetust.

Marjel oli väga armas jutt ja seda saab vaadata siit:

https://www.youtube.com/watch?v=pD0U_-7hQas&feature=youtu.be

Kaja