Talu vana perenaine Helmi Ubakivi on ammu juba mulla all ja maetud Saaremaale, Kihelkonna kalmistule - mina, Helmi, kunagine minia, olen olemas.
Helmi Ubakivi kasvatas üles Marie ja Peeter Vända (Vänt) perest pärit poisslapse Arnoldi. Temast saigi minu abikaasa 1966.a. Ja sellest ajast alates toob pea iga nädalalõpp mind Matsalusse. 1972.a. sündis meie perre tütar Annika Vänt. Minu abikaasa Arnold Vänt suri 1994.a. Arnoldi surmajärgselt päris talu meie tütar Annika.
Nägin ära Matsalu mõisaaias suure mesipuu - ilusa ja nikerdistega - nii suure, kuhu võis püstipäi sisse minna - kus olid sees sahtlid kärgede jaoks. Ja palju muudki. Loomadest haruldasemad on meie tiigis olnud kobras ja nädal tagasi nähtud ilves - olles hüppevalmis kargama kallale metskitsele. Sai käidud ikka selle mõttega, et kui kunagi pensionipõlv tuleb - saab Tallinnast ära tuldud ja koduks Matsalus Ubakivi talu võetud.
Kurb on see, et Ubakivi taluni vihmasel ja talvisel ajal tee puudub. 7 kuud kuiva aega lubab vähemalt Endli juurde autoga jõuda. Lihula vallast ei saanud tee osas abi.
Nelikümmend neli aastat on pikk aeg, mis Ubakivi talu mulle kalliks on muutnud. Selline sai minu jutt. Kõike head soovides.
Mare Piirimaa
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment