Tuhkapäev, madisepäev, iseseisvuspäev

Pühaderikka veebruari kolmas nädal pakub lisaks eilsele vastla- ja rahvusvahelisele giidide päevale ning nädalat lõpetavale iseseisvuspäevale kaht olulist tavandipüha: tuhkapäev täna ja madisepäev reedel.
Tuhkapäeva on tähistatud tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Tuhka on viidud põllule ja aeda, mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine. Maagilistel põhjustel olid keelatud mitmesugused tööd ja toimetamised, eriti juuste kammimine, sest siis muutuvad need tuhkjaks, katkevad, lähevad sassi ja on inetud; või lähevad halliks, kõõm tuleb pähe jne.
Kaua ei tohi üleval olla ega tule valgel töötada, sest muidu vaatab laisknaine su ära. Lääne-Eestis usuti, et tuhkapäeva õhtul liigub ringi laisknaine ja vaatab akendest sisse. Kellel põleb toas tuli ja kes teeb tööd, sellele ta viskab töökoti selga - aasta jooksul tuleb töid aina juurde ja nendega on võimatu hakkama saada. Kõiki selle päeva toite kutsuti tuhatoitudeks, ehkki valmistamisviis on tavapärane: tuhakoogid ehk lihtsalt pannkoogid, tuhapuder ehk jahu-, harvem tangupuder. Naised ei tohtinud esimesena külla minna ja üldse ei olnud külaskäigud tavaks, sest sellest kardeti loomakahju ja haigusi. Seetõttu on külalistele visatud tuhka järele või riputatud seda nende jälgedesse.