Noorpõlve pidustuste metsik uljus
mu meelde pohmeluse jäljed muljus.
Kuid aastatega nagu vana vein
saab kirkamaks ka mineviku lein.
Mind ootab vaev. Mu elumere kallas
ja tulevik on tuulte meeltevallas.
Kuid, sõbrad, ma ei taha surra veel!
Ma tahan käia okkalisel teel
ja mõtelda. Las mu mure paisub maruks –
mu päevadel on rõõmusidki varuks:
aeg-ajalt helinatest joobub rind,
veel väljamõeldis ajab nutma mind,
ja eluõhtul helkima lööb kuski
ehk mulle armu viimne naeratuski
Aleksander Sergejevitš Puškin
Tõlkinud Betty Alver
***
6. juuni 2012 - 213 aastat sünnist. A.S Puškin
Kaja
Ma rohkem ei kommenteeri teie blogis iialgi
ReplyDeleteaitäh siiski selle kena luule meenutamise eest