Matsalu lahe lõunakaldal on madal lahesopp, kivimuul, mille varjul vana sadamakoht; 6 m kõrgune linnuvaatlustorn, Keemu küla kiigeplats, valla kooli- ja liinibussi tagasipööramiskoht.
EILE, 10.01.15 sai aasta sellest, kui ajaloolisele kaldakohale ennistati kadunud nimi.
Esimese aastapäevaküünla süütas Helle, külalisi kostitasid Milla, Kaja, Aleks, Silvia, Elen, Tõnu, Mare, osalesid Helina, Heidi, Elmo, Simo, Kaisa. Keemu-rannajoont ja külapiire kordava joonisega tordi küpsetas KAJA, HELLE pakkus oma põhjatust termosest juba traditsiooniliseks lemmikuks saanud tulikuuma karastusjooki. Küpseõuna ja näputöö oli kaasa võtnud RENATE, kodutalu firmatoote - võrratu vürtsika juustuga kostitas Milla.
Mare luges paberilt ette teksti, mille Kaja oli www-võrguarvarustest leidnud ja mis kõneleb Keemu kalurite vägevusest:
Nii võetigi kolmekümnendate aastate keskpaiku ette paar-kolm kalaretke Peipsile. Mulle jutustasid sellest 1959. aastal tollal juba üsna eakaks saanud kalamehed; töötasin siis Matsalu looduskaitsealal.
Mindi juunikuu hakul, kui räimepüük Väinameres oli lõppenud, kahe kuni nelja paadiga, igas kaks meest ning püünised, sõudes ranna ligiduses Pärnu jõe suudmesse – selleks kulunud oma kolm päeva. Soodsa tuule puhul kasutatud merel ka lihtsat purje. Siis aerutati jõge mööda üles, upitati-lohistati paadid üle paisude ja jõuti mõne päevaga Navesti, Halliste ja Raudna jõe kaudu Viljandi järveni.
Kösti silla juurde tellitud hobutranspordiga veeti paadid maanteed pidi Parveotsani ja jatkati teekonda juba Tänassilma jõel. Mingi aja pärast oldigi väljas Emajõe suudmes Praagal, arvata jaanipäeva paiku. Seejärel asuti püüdma rääbist ja müüdi saak Tartumaa ülesostjatele.
Juuli keskeks oli rääbiseaeg läbi ja siis võeti kodutee ette: Ema-jõge pidi sada kilomeetrit Võrtsjärveni, sealt Oiu kaudu Viljandi poole, Ärma jõe algusest jälle hobusemeeste abil Viljandi järveni ja siis allavoolu kodu poole. Kui augusti alguse meri oli vaikne, jõuti selle retkega paari nädala pärast Keemu sadamasse. Peale mõnenädalast jõudeelu läks Matsalu lahel septembri lõpupoole lahti vimma- ja siiapüük.
Mulle, kes ma olin koolipõlves koos sõpradega proovinud piki loogelist Raudna jõge paadiga aerutada, ent juba Päri kandis sõidu pooleli jätnud, oli meie omast pea poole suurema paatidega tehtud retk igatahes muljet avaldav. Tänapäeval on Raudna jõe ülemjooks aga sedavõrd risu täis, et tundub mõeldamatuna seal veel kunagi kesksuvel mingi paadiga liikuda...
Olav Renno
KOHALVIIBIJATE MÄLESTUSTEST TAASTASIME KOLME MEHE
nime, kes ehk olid nende hulluljaste paadiretklejate seas:
VILKOV, KOVALEROV, MOROZOV.
Kes veel?
HEA LUGEJA, anna teada, kui oled neist retkedest kuulnud ja tead kedagi, kes Keemu kalurite keerulise veetee läbi tegi!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment