Kõigepealt tuli mõte teha väike jalutuskäik ja vaadata, mis põnevaid tegelasi metsas liigub, sest maha oli sadanud värske lumi. Imestasime, et eriti mingeid jälgi ei olnudki. Ikka on olnud vähemalt metskitsede magamiskohti metsateel või mõni jänes läbi volksanud.
Siis aga jõudsime väga värsketele jälgedele. Alguses tundus, et mõni jooksuaja käes vaevlev suur koer on lahti saanud. Nii me siis selle jälje üles võtsimegi ja aina imestasime. Ei olnud väga koera moodi vältida madalaid veeloike ja eelistada kõndimist peentel mahalangenud puudel. Ka küünise jäljed ei olnud alati nähtavad ja nii tekkis kahtlus, et äkki on hoopis ilves!
Jõudsime päris tihedasse padrikusse, mille keskel oli üks suur lame kivi. Lisaks meie poolt jälitatud jägedele tundus, et lisandusid veel sarnased, aga väiksemad jäljed. Mõlemad olid hüpanud kivile ja kivil olev lumi oli üsna siledaks ja jäiseks lihvitud. Siis olid mõlemad jäljed tiirutanud ümber kivi mitu korda ja lõpuks hargnesid. Suuremad võtsid suuna otse meie kodu poole ja hirm oma lammaste tervise pärast suunas meid just neid jälgi jälitama. Loom oli kõndinud edasi tagasi ja lõpuks läinud üle meie majataguse karjamaa uuesti üle tee, põlluservast mööda ja edasi parkmetsa selle serva suunas, kus on Väike-Tammiku ja Uue-Elu talud.
Pille ja Nele, vaadake nüüd teie oma metsaservast, kas ilves on juba teiekanti jõudnud.
Kaja
ÄHK seondub teemaga: kui me jaan/veebr vahetuse südaöö paiku kodu poole kelgutasime (autoga), kepsutas mõlemal pool sadamateed keni kitsekesi! Seitse, lugesime kokku.
Mare
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment