LUMI TULI MAHA JA VALGEKS LÄKS MAA!

Hommikul oli tõeliselt mõnus kevad-talve tunne. Öösel sadanud lumi solises juba vihmaveetorudest alla, aga kerge valge sadu ei olnud veel lakanud. See on parim aeg vaadata metsaasukate jälgi. Paistab, et halljänesel on juba märtsijänese tundmused, sest jänesejälgi oli teatud kohtades väga palju. Üks suur rebaseisand oli neist jälgedest üle jalutanud, kuid polnud võtnud  vaevaks isegi nuusutamiseks seisatada.
Üks kesik oli korra parkmetsast teele põiganud ja veidi eemal oli ka üksik metskits vahetanud metsatukka.
Keemu sadamas on mõnusa elukoha leidnud mink, kes oli toimetanud muulil, kanali jääl ja ka vees. Ilmselt lootis, et varahommikuse võrgunõudmise ajal pudeneb ehk tallegi midagi.
Lahe keskosa on vaba ja sõtkaste lennuvihin õhus oli lakkamatu. Tasaste häälte järgi tundus, et ka üksikud rändluiged on saabunud.
Nii Keemu kui ka Matsalu pool trummeldas lühidalt suur-kirjurähn, aga ei saanud aru, kas neid oli kaks või siiski  üks, kes lendas kord siia, kord sinna.
Suureks üllatuseks oli kuldnokaparv, kes otse mu peakohalt üle lendas.

Oma ajalooallikatest leidsin, et 1902. aasta 22. veebruaril tabas Eestit suur lumetuisk ja ajaleht Uus Aeg kirjutas: Kirblas 7-8 jala kõrgune lumehang. See võiks siis olla  u 5 m kõrgune lumekiht! Pikkusmõõt jalg oli  Eestis kasutusel kuni 1929. aastani.  Ka Sakala kirjutab, et 1902 aasta veebruaris ei ole lumehangedel otsa ega äärt. Nimetab, et ka jahu hind on poodides langenud ja ei saagi aru, kas vanasõna: kui hanged on kõrged, siis on ka viljasaak suur, käib talve ette või taha.
Meie külas ei kasvatata vist enam vilja…
Toredat nädalavahetust!
Kohtume kolmapäeval Metsküla koolis!
Kaja