Varahommikul piirasid maja ja karjamaad mustavõitu
linnud - künnivaresed, hallvaresed ja hakid. Vaid kõva käteplaks viis nad kiiresti kaugemale.
Seejärel võttis
talvike "Riiiga-riiiga-riiiga , siit saab Riiga!" aeglast rütmi üles,
sinna sisse flöötisid rannakarjamaalt paar sookurge
ja kääksatasid mõned juba kogunevad haned. Ootamatult täitis ilmaruumi kuminal üle lendav lennuk, mille sabas hakkasid kauguses
ulguma šaakalid; šaakalite kvarteti vaibudes jäi üks neist pikka
nooti venitama, mille sisse põimusid lehmade kirglikud muuhuu-tamised ja
vanade haigrute krooksatavad ohked, kes nüüd oma üsna suuri poegi
peavad kaladega täitma.
Vahepeal lendas vihinal kuldnokaparv
otse õue suurde murelipuusse ja suhisedes tiirutasid suitsupääsukesed,
et enne vihma putukaid näpsata. Kuldnokad hakkasid murelites mõnuga
kudistama, sest on juba punaseid mahlaseid marju. Kudistamise sisse
lõikas musträhn "Krõõt-krõõt!" kui lendas Pärnati metsa.
Kõige
kaunima lauluga esines täna hommikul aga isand peoleo. Hoolimata
vihmasest ilmast võttis ta oma vihmakassi kräunumise vaid üksikutel
juhtudel ette. Peamiselt kostus heledalt üle metsa ja
karjamaa "Piu-liu-piu-liu" või oli see hoopis " Peole-peole külarahvas,
ikka suvepeole ja heinakohvikusse!"?
Hommiku
edenedes hakkas uhuutama kaelustuvi ja silp-salp-silp-salp metsalehmi
lüpsma väike lehelind. Lõpuks tuli aga voodist üles tõusta ja automootor käima panna. Kontsert sai läbi, ainult talvike hoidis veel
aeglast rütmi: riiiiga-riiiga. Seekord siiski Riiga ei lähe :)
Kaja
No comments:
Post a Comment