neljapäev, 13. juuli 2017

KESKSUVINE KONTSERT MINU AKNA TAGA




Varahommikul piirasid maja ja karjamaad mustavõitu linnud - künnivaresed, hallvaresed ja hakid. Vaid  kõva käteplaks viis nad kiiresti kaugemale.
Seejärel võttis talvike "Riiiga-riiiga-riiiga , siit saab Riiga!" aeglast rütmi üles, sinna sisse flöötisid rannakarjamaalt paar sookurge ja kääksatasid mõned  juba kogunevad  haned. Ootamatult täitis ilmaruumi  kuminal üle lendav lennuk, mille  sabas hakkasid kauguses ulguma šaakalid; šaakalite kvarteti vaibudes jäi üks neist pikka nooti venitama, mille sisse põimusid lehmade kirglikud muuhuu-tamised ja vanade haigrute krooksatavad ohked, kes nüüd oma üsna suuri poegi peavad kaladega täitma.
Vahepeal lendas vihinal kuldnokaparv otse õue suurde murelipuusse ja suhisedes tiirutasid suitsupääsukesed, et  enne vihma putukaid näpsata. Kuldnokad hakkasid murelites mõnuga kudistama, sest on juba punaseid mahlaseid marju. Kudistamise sisse lõikas musträhn "Krõõt-krõõt!" kui lendas Pärnati metsa.
Kõige kaunima lauluga esines täna hommikul aga isand peoleo. Hoolimata vihmasest ilmast võttis ta oma vihmakassi kräunumise vaid üksikutel juhtudel ette.  Peamiselt kostus heledalt üle metsa ja karjamaa "Piu-liu-piu-liu" või oli see hoopis " Peole-peole külarahvas, ikka suvepeole ja heinakohvikusse!"?
Hommiku edenedes hakkas uhuutama kaelustuvi ja silp-salp-silp-salp metsalehmi  lüpsma  väike lehelind. Lõpuks tuli aga voodist üles tõusta ja automootor käima panna. Kontsert sai läbi, ainult talvike hoidis veel aeglast rütmi: riiiiga-riiiga. Seekord siiski Riiga ei lähe :)
Kaja

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar