Eile süüdati kõigepealt onn, mille juures oli kiri "Razlivis ei ole
ammu Leninit nähtud" Onn sai suure tuule käes lahti üsna kiiresti oma
heinast, kuid toikad jäid püsti...
Märkamatult süttis maadligi "Kilukarp" - ju olid kilud juba nahka pandud või merre tagasi
lastud. Võimalik, et kunagi kauges tulevikus jõuavad kilud jälle
siia tagasi.
"Silma" habras struktuur ei
tahtnud alguses tuld võtta. Mitmest kohast süüdatuna süttis lõpuks kogu
kaar kiiresti. Mõnel viivul sai hea fotograaf kindlasti suurepäraseid
pilte leegitsevast silmast ja sellest paistva roosaka taeva
hämardumisest. Põlemata jäid vaid ripsmed.
"Metskits",
mis sümboliseeris aasta looma, oli tehtud tõelise meisterlikkusega.
Tema kaela kumerus ja jalgade elegantne hoiak andis tunnistust sellest,
et ka skulptuurid võivad mõjuda dünaamiliselt, viies mõtted kohe Jaan
Koorti skulptuurile "Kits", mille koopiat võib näha Tallinnas Nunne
tänava haljasalal. Kits süttis lõpuks südamest. Oleks nagu juhtunud nii,
et täpne jahimees surmas kitse otse südamesse. Sealt purskasid välja
kuumad tuleleegid. Maiad leegid nilpsasid kohe ka graatsilise kaela ja
hõivasid kogu keha. Seejärel langes kitse pea.
Linnu
lahkumine ei olnud kerge, sest ikka leidus lapsi, kes veel viimast
korda tahtsid hane seljas liugu lasta või proovida Nils Holgersoni moodi
hane kaelast kinni hoida. Lõpuks tuli see tuli siiski teha. Leegid
limpsasid kiirelt mõlemaid tiibu ja tekkinud tuulekeerises lehvitas hani
veel viimaseid kordi, kuni lõpuks kokku kukkus. Hanest jäänud
struktuur põles veel väga pikalt maas ja soojendas külmas tuules
kannatavaid inimesi.
Külm viis mõttele süüdata
ka suurem lõke. Kindlasti kasutas keegi tuulekustutajat, sest tuul
vaibus tavaliseks tuulekeseks ja päris ruttu saadi hakkama ka
süütamisega. Samal ajal süttis suur tuli ka Kiidevas, nii saime vastastikku märku anda, et elame veel.
Meie küla üks
viimaseid paate (on selgunud, et üks puupaat on veel olemas) põles
väärikalt. Enne paatide manalasse minekut kõlisesid korraks
metallnaelad nagu kirikukellad ja rahulikult suurtele hõõguvatele
palkidele toetudes ta suitsuna otse taevasse suunduski, viies kaasa
mälestused tormistest öödest ja peegelsiledast lahest, suurest saagist,
mida andis randa vedada ja kalurite mornide nägudega tühjadest
käikudest, kuurialuse rottidest ja tooneseppade krõbinast...
Jälle suur sündmus meie külades. Kiidan kõiki, kes osalised olid!
Kaja
No comments:
Post a Comment