pühapäev, 27. august 2017

MUINASJUTULINE MUINASTULI!

Eile süüdati kõigepealt onn, mille juures oli kiri "Razlivis ei ole ammu Leninit nähtud" Onn sai suure tuule käes lahti üsna kiiresti oma heinast, kuid toikad jäid püsti...  
Märkamatult süttis maadligi "Kilukarp" -  ju olid kilud juba nahka pandud või merre tagasi lastud.  Võimalik, et kunagi  kauges tulevikus jõuavad kilud jälle siia tagasi.
"Silma" habras struktuur ei tahtnud alguses tuld võtta. Mitmest kohast süüdatuna süttis lõpuks kogu kaar kiiresti. Mõnel viivul sai hea fotograaf kindlasti suurepäraseid pilte leegitsevast silmast ja sellest paistva roosaka  taeva hämardumisest.  Põlemata jäid vaid ripsmed.
"Metskits", mis sümboliseeris aasta looma, oli tehtud tõelise meisterlikkusega. Tema kaela kumerus ja jalgade elegantne hoiak andis tunnistust sellest, et ka skulptuurid võivad mõjuda dünaamiliselt, viies mõtted kohe Jaan Koorti skulptuurile "Kits", mille koopiat võib näha Tallinnas Nunne tänava haljasalal. Kits süttis lõpuks südamest. Oleks nagu juhtunud nii, et täpne jahimees surmas kitse otse südamesse. Sealt purskasid välja kuumad tuleleegid. Maiad leegid nilpsasid kohe ka graatsilise kaela ja hõivasid kogu keha. Seejärel langes kitse pea.  
Linnu lahkumine ei olnud kerge, sest ikka leidus lapsi, kes veel viimast korda tahtsid hane seljas liugu lasta või proovida Nils Holgersoni moodi hane kaelast kinni hoida. Lõpuks tuli see tuli siiski teha. Leegid limpsasid kiirelt mõlemaid tiibu ja tekkinud tuulekeerises lehvitas hani veel viimaseid kordi, kuni lõpuks kokku kukkus. Hanest jäänud struktuur  põles veel väga pikalt maas ja soojendas külmas tuules kannatavaid inimesi.
Külm viis mõttele süüdata ka suurem lõke. Kindlasti kasutas keegi  tuulekustutajat, sest tuul vaibus tavaliseks tuulekeseks  ja päris ruttu saadi hakkama ka süütamisega. Samal ajal süttis suur tuli ka Kiidevas, nii saime  vastastikku märku anda, et elame veel.
Meie küla üks viimaseid paate (on selgunud, et üks puupaat on veel olemas) põles väärikalt. Enne paatide manalasse minekut  kõlisesid korraks metallnaelad nagu kirikukellad ja rahulikult suurtele hõõguvatele palkidele toetudes ta suitsuna otse taevasse suunduski, viies kaasa mälestused tormistest öödest ja peegelsiledast lahest, suurest saagist, mida andis randa vedada ja kalurite mornide nägudega tühjadest käikudest, kuurialuse rottidest ja tooneseppade krõbinast...
Jälle suur sündmus meie külades. Kiidan kõiki, kes osalised olid!
Kaja

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar