esmaspäev, 2. juuli 2018

Heinamaarjapäev, 2. juuli

Nagu kõik maarjapäevad on seegi püha seotud maarjapuna joomise ja teatavate naistetööde keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol. 
Vanadest kommetest püsisid 20. sajandini värvitaimede korjamise ja tuletegemise tava. Viimane eeskätt rannikul ja saartel, kus tehti nn leedutuld. Leedutuleks laoti kõrgemale kohale või rannale laasitud, kuid latva jäetud lehtedega puu ümber kadakaoksi ja muud tuletegemise materjali. Vahel kinnitati ka tõrvatünn üles puu latva. Sellisena meenutab leedupuu maipuud ja muid sümboolseid elupuid. Leedutuli tagas peale viljaõnne veel randlastele kalasaagi. 
19. ja 20. sajandil käidi veel lehesel – saunavihtadeks oksi toomas. Seegi oli tihti noorte laulu- ja naljarohke ettevõtmine.
Heinamaarjapäev oli üks piksega seotud pühadest, mistõttu äikese kartusel oli heinatöö keelatud. Üldiselt algas suurem heinategu selle püha järel.
Kalapüügikeeld, kuid kalasaagi heaks tuli vette ohverdada.
Naistetööd, sh nõelatööd, on keelatud – mõjuvad halvasti lammastele.

Maarjahein ehk imehein kuulub nõiataimede hulka, mille väega on võimalik avada kõik uksed, näha varanduste asupaika ja omandada tundmatud keeled. Imerohtu sai niita erilistel päevadel (ühena nimetatakse maarjapäeva). Silmatorkamatu hein ka lõhnas eriliselt ja teda oli võimalik ära tunda voolavasse vette heites – imehein ujus vastuvoolu. (FB)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar