Metsas jalutades märkasin nelja kollast liblikat paarikaupa lendamas.
Kuna
tänavust aastat nimetatakse rahvajuttude aastaks, siis uurisin, mida
Matthias Johann Eisen Eesti mütoloogias kevadel liblikate nägemise
kohta kirjutas.
Liblikad olid tähtsad, kuid eri piirkondades leiti neil erinevaid tähendusi:
...
Nähakse kevadel kõige esmalt kollast liblikat, jäävad silmad
haigeks; nähakse muukarvalist, ei ole viga midagi. Otepääs sellevastu öeldakse,
et kollase liblika nägemine tähendab rohket või- ja piimasaamist, Tormas —
rõõmsat elu, valge haigust ja vaeva, kirju liblika nägemine aga ilmajäämist;
Viljandimaal tähendab punane liblikas südamevalu, valge rõõmlikku elu. Võrumaal
tähendab must liblikas koguni kurba elu, kirju liblikas kirju elu, valge
liblikas aga rohket võisaaki. Kui kevadel rohkesti liblikaid, tuleb kuiv suvi (Aliste). Kui valget liblikat kevadel enne nähakse kui kirjut, tuleb
vaene aasta, kui aga kirjut, hea aasta (Kose), aga nägija jääb suvel haigeks
(Audru).
Tänapäeval usutakse siiski kollase liblika nägemist kui õnne toovat ennet:
Pildil on lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni), kes talvitub metsas samblas lehtede all. Kevadel, kui päike soojendab metsaalust, poevad liblikad samblast
välja (seepärast on pildil ka veidi rebenenud tiivaotsad), lendavad siis
pulmalennu. Emased munevad munad paakspuule või türnpuule ja eluring
algab uuesti.
Kaja
Kaja
PS
Täna öösel keerame jälle kella - talveajast suveaega: + üks tund!
Mis täna on kell 3, on homme kell 4!
Kestmist!
Kestmist!
Mare
No comments:
Post a Comment