laupäev, 28. märts 2020

SUVEAEGA KOLLASE LIBLIKAGA!

Metsas jalutades märkasin nelja kollast liblikat  paarikaupa lendamas.
Kuna tänavust aastat nimetatakse rahvajuttude aastaks, siis uurisin, mida Matthias Johann Eisen  Eesti mütoloogias  kevadel liblikate nägemise kohta kirjutas.
Liblikad olid tähtsad, kuid eri piirkondades leiti neil erinevaid tähendusi:
...  Nähakse kevadel kõige esmalt kollast liblikat, jäävad silmad haigeks; nähakse muukarvalist, ei ole viga midagi. Otepääs sellevastu öeldakse, et kollase liblika nägemine tähendab rohket või- ja piimasaamist, Tormas — rõõmsat elu, valge haigust ja vaeva, kirju liblika nägemine aga ilmajäämist; Viljandimaal tähendab punane liblikas südamevalu, valge rõõmlikku elu. Võrumaal tähendab must liblikas koguni kurba elu, kirju liblikas kirju elu, valge liblikas aga rohket võisaaki. Kui kevadel rohkesti liblikaid, tuleb kuiv suvi (Aliste).  Kui valget liblikat kevadel enne nähakse kui kirjut, tuleb vaene aasta, kui aga kirjut, hea aasta (Kose), aga nägija jääb suvel haigeks (Audru).
Tänapäeval usutakse siiski kollase liblika nägemist kui õnne toovat ennet:

Pildil on lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni), kes talvitub metsas samblas lehtede all. Kevadel, kui päike soojendab metsaalust, poevad liblikad samblast välja (seepärast on pildil ka veidi rebenenud tiivaotsad), lendavad siis  pulmalennu. Emased munevad munad paakspuule või türnpuule ja eluring algab uuesti.
Kaja
PS
Täna öösel keerame jälle kella - talveajast suveaega:  + üks tund! 
Mis täna on kell 3, on homme kell 4!
Kestmist!
Mare

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar