Pakun, et nad ise väga ei liiguta ja et äkki on tegemist järveploomiga, kes kuulub sinivetikate hulka. Kuumade ilmadega ilmuvad sinivetikad äkki. Usun, et lahes võib olla teisigi vetikaid. Kui vetikate tihedus on kõrge ja vesi on soe, võivad nende jääkaineid tekitada allergilisi reaktsioone - nahk hakkab sügelema. Soovitan peale ujumist pesta end duši all.
Järveploom peaks aga olema üsna süütu tegelane, üks liik sinivetikaid perkonnast Nostoc. Siinkohal rahustan kõiki ujujaid ja sukeldujaid: uurides nende “vesikartulite” tausta, sain üsna palju teada sinivetikatest. Üldlevinud arvamus, et sinivetikas on mürgine, ei pea paika. Vähemalt järveploomide puhul võin omast kogemusest julgelt öelda: nad suhtuvad meisse sõbralikult, ei mingit “mürgitamist”. Igaks juhuks ütlen juurde, et vaatamata viinamarja välimusele me neid hambaga ei katsunud ja seetõttu seda, kuidas nad maitsevad ja kui mürgised nad söömisel võivad olla, ei tea öelda. Aga sukeldumise ajal pakuvad nad silmale täit ilu ja väga omapärast vaatepilti!
Ka Eestis on mitmekesine sinivetikafloora. Meie tuntuima algoloogi Erich Kuke hinnangul on Eestis 375 sinivetikaliiki. Enamik neist on paljale silmale nähtamatud, kuid hulganisti koos võivad moodustada ka nähtavaid kogumikke. Arvatavasti on iga supleja tähele pannud vees hõljuvaid sinakasrohelisi paarimillimeetrise läbimõõduga kägarikke. Need on sinivetika kolooniad, mis koosnevad sadadest väga tillukestest rakkudest. Suurimad koloonialised liigid võivad olla paarikümne sentimeetrise läbimõõduga nagu ülepannikoogid. On ka päris üherakulisi sinivetikaid, mille raku läbimõõt on alla kahe mikromeetri.
Teine äärmus (need pallikesed, mis meie Männiku karjäärist leidsime) on mitmesentimeetrise läbimõõduga pilvvetika (Nostoc) kolooniad. Ühte liiki kutsutakse eesti keeles järveploomiks ja suuremad neist ongi ploomi mõõtmetega. Suuremal osal koloonialistest ja niitjatest vormidest on raku sees gaasivakuoolid, proteiinist seinaga õõnsused, mis lasevad läbi rakumahla gaase, kuid vedelikku mitte. Need vähendavad vetika kaalu, hoiavad teda veekihis hõljuvana ja annavad ka võimaluse vees üles-alla liikuda ning sobivaid tingimusi otsida.
No comments:
Post a Comment