Küsimus ka suurele ringile: kas mihklipäev saab olla päikselisem ja värvilisem?

 Ennevanast loeti aastaid nõnda: mihklepäevast kuus nädalt marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu, jõulust kuus küündlapäevas. Küündlapäevast kümme kündu, seitse siamaarjapäevas, kaheksa karjalaskmises, kümme jaanipäevas. Jaanist neli jakkapäevas, jakkapäevast üheksa mihklepäevas.

Jüripäev oli põllutööde ning väliskarjatamise algus, mihklipäev nende lõpp.  Suvise teenijarahvaga  tehti kaup tavaliselt jüripäevast mihklipäevani  („jüri seob, mihkel päästab“).  Mihklipäeva on peetud ka suve lõpuks ning sügise või talve alguseks. Runnel: „Mihklipäevast olgu talitööd kõik roopas/ naised kodus kambris / ja naerid keldrikoopas/“.

Mihklipäeva toidulaud pidi olema rikkalik: sügisannid ja  lambavärskest road – sült, lihasupp, keedetud liha, verikäkid jms., ka linnuliha, või siis oli selleks puhuks mingi väiksem kariloom tapetud. Küpsetati rukki-, odra-, nisuleiba, sepikut, saia, kooke. Lihasupile pandi sisse klimpe, seda keedeti aedviljaga, harvemini kaunvilja või hapendatud kapsastega.  Jaanipäevast teretati võid ja mihklipäevast jäeti hüvasti. Sümboolselt pandi siis „viimane või“ ja „esimene liha“ üheaegselt lauale. Iseenesestmõistetavalt kuulus mihklipäeva kui lõikuspüha juurde õlu, muistne ohvrijook.  Õlut käidi maitsmas ka teistes peredes ja pakuti külalistele.
Välistööde lõppedes algasid tüdrukute ühised käsitööõhtud.
Suuline pärimus kirjeldab mihklitule tegemist kui ajaviidet.
Komme mihklipäevaks lammas (mihklioinas) tappa on olnud üldine veel 20. sajandil, ütlus „igal oinal oma mihklipäev“ püsib keelepruugis tänini. Allikas: Folkloore.ee, minu valitud lõigud