Läbi rohekas-halli udu kostavad lahelt mõtlikud luige-uigud. Mõtlevad vist - ehk saab sel aastal lühema talvituslennu, äkki ei tulegi siia jää ja külm.
Metsateel
jalutades saad kui elektrilöögi puukoristajate säutsudest, kes on
suuremate puude koore pragudesse omale soliidsed tagavarad kogunud ja
neid igaühe eest kaitsevad.
Läbi udu kumiseb
Pleistotseeni mörin. Niiske õhk kannab temani teiste pullide lõhnu ja ta
peab oma pisikest peret igati kaitsma. Nii ta siis möriseb, väristades
suuri sarvi ja oma karvast keha ning meenutades, et kunagi valitsesid
vabad veised maailma.
Üksik õngemees kiitis eile õhtul
sadamas, et saak oli hea. Olevat nii haugi kui ka ahvenat, aga nende
kättesaamine võtab aega. Tõmbas üle higise otsaesise ja pakkis autot
kokku. Koju ta valges ei jõua.
Lippasin ka ise ruttu koju, sest olin unustanud helkuri võtta.
Loodetavasti peavad helkurit meeles ka tänaõhtused mardipoisid.
Tervitustega,
Kaja
No comments:
Post a Comment