1929 aasta 24. detsembril on ajaleht Läänlane kirjutanud:
On palju pruuke, mida vanarahwas jõuludel pidas. Läänemaal
oli umbes paarikümne aasta eest neid weel rohkesti tarwitusel. Jõuluõhtul pandi
herneid tuppa põrandale, pesti nägu ja käed ning hakati sööma. Enne ja pärast
söömist lauldi waimulik laul; pärast poolriides heideti magama. Tuli jäeti kogu
ööks põlema. Jõuluhommikul wiidi loomadele paremat süüa. . . Jõuluõhtul ei
wõinud ahi tühjaks jääda: kaerakülimit ja wiinapudel pidid hommikuni toas
olema. Siis anti kaerad loomadele, enne seda neile wiina pääle pritsides. Seega
polnud wiirastust karta. Jõuluõhtul keedeti seapää kartuli-, kaali- ja
porgandilõikudega. Hobuseriistad toodi tuppa ja kirwes pandi loomalauda ukse
alla, siis ei saanud ..kuri" loomadele kahju teha.
Jõulude ajal muretseti ka lõbu eest. Seda ülesannet täitis n. n. ..jõuluwana" wõi „jõulumees", kes lastele jõulukingitusi jagas.
Tehti ka ..jõulusokku". ..Jõulusoku" etendajaks oli isik, kes oskas
nalja teha. Selleks maskeeriti ta: Pandi õlest sarwed pähe, Pahempidi kasuk
selga jne. Sarnane ..sokk" läks siis lastele rõõmu ja nalja tegema. Katsus
neid poksida: andis neile pähkleid, kompwekke j. ui. ..Sokk" armastas
samuti noorte neidude seltskonda. Juhtusid aga kaks „sokku" isekeskis
kokku, siis läks poksimine lahti. Ümber hulkuwaid „sokke" ei jäetud taludes
ilma tasuta, anti neile saia, worsti, õlut j. m. Oli weel palju teisi sarnaseid
jõulupruuke pääle eelpool tähendatute. Soowida oleks, et sarnased muinasaja
riismed üles tähendataks, kuna wastasel korral need tulewatele põlwedele
kadunuks jääwad.
Väljakirjutus: Kaja
No comments:
Post a Comment